Fred Puss
Video uurimise kavandamisest, terminitest, ajaloolisest haldusjaotusest
Genealoogia ehk sugukonnateadus (kõnekeeles peamiselt suguvõsauurimine või sugupuu koostamine) uurib sugukondade, perekondade ja üksikisikute põlvnemislugu ja sugulussuhteid. Genealoogia on seotud paljude naaberdistsipliinidega (ajalooline demograafia, sotsiaalajalugu, asustusajalugu). See on universaalne uurimisteema, millega on tegeldud ja tegeldakse kogu maailmas. Rakendusliku genealoogia õitseng oli feodaalajal, sest inimese päritolu võis anda talle privileege. Eestlased on oma suguvõsa uurimisega tegelenud peamiselt alates 20. sajandist ja huvilisi tekib pidevalt juurde. Algajatel tekibki küsimus: millest suguvõsauurimist alustada?
Esimene samm on endale selgeks teha, mil viisil soovitakse sugupuu uurimist vormistada ehk kui laialt seda ette võtta. Selleks on mitu võimalust. Kõige levinumad on neist kaks - kõugutabel ja tüvetabel. Kõuk (esivanem) on iga nais- ja meessoost isik, kellest põlvneb päisnik (vaadeldav isik). Kõugud on näiteks isa ja ema, vanaisa ja vanaema jne. Vanaisa vend ei ole kõuk, sest temast vaadeldav isik ei põlvne. Vanaisa vend on aga eellane, kuna eellased on kõik veresugulased, kes sündisid päisnikust varem.
Kõugutabel esitab päisniku kõik kõugud teatava sugupõlveni või nii palju, kui neid on võimalik välja selgitada. Kõugutabelis on igas varasemas põlvkonnas kaks korda rohkem isikuid kui hilisemas. Kõukude arv = 2n, kus n näitab põlvkonda, seega põlvkondade kaupa mineviku suunas on kõukude arv 2, 4, 8, 16, 32 jne. Kõugukadu on nähtus, mil inimesel on kõuke vähem, kui 2n. Kõugukadu on tingitud sugulusabieludest.
Kõukudel on eri põlvkondades eri nimetused. Meile on tuttavad vanemad (alates meist 2. põlvkond), vanavanemad (3. põlvkond) ja vaarvanemad (4. põlvkond). Praktikas on harva vaja kaugemaid põlvkondi nimetada, kuid genealoogias on nendegi jaoks oma nimetused. Vaarvanemate vanemad on vaar-vanavanemad (5. põlvkond) ning seejärel tulevad ell- ja iid-algulised nimetused. Ell hääldub palataliseerimata (nagu ka sõna kell).
Ell- ja iid-algulised nimetused on harva kasutatavad, kuna nad ei anna meile head orientiiri. Võib küll meeles pidada, et ellid algavad 6. põlvest ja iidsed 10. põlvest enne meid, kuid tavakasutuses on hõlpsam nimetada põlvkondade numbritega.
Esivanemate põlvkondade nimetamisel numbritega peab arvestama, et see erineb ingliskeelsest. Inglise keeles algab numbrite kasutamine vaarvanematest. Nimelt great-grandfather ’vaarisa’ on ühtlasi alles 1st great-grandfather ’esimese põlve vaarisa’, mitte aga neljas põlvkond. 6th great-grandfather ’kuuenda põlve vaarisa’ on seega 9. põlvkonna esiisa ning eesti keeles on suupärasem just selline kasutus (või soovi korral ellvaarvanaisa).
|
Põlvkond
|
Meeskõuk | Naiskõuk | Esivanem | Inglise keeles (vaheldumisi nais- ja meeskõuk) |
|---|---|---|---|---|
| 1. (päisnik) | ||||
| 2. | isa | ema | father | |
| 3. | vanaisa | vanaema | grandmother | |
| 4. | vaarisa | vaarema | neljanda põlve esivanem (-isa, -ema) | (1st) great-grandfather |
| 5. | vaarvanaisa | vaarvanaema | viienda põlve esivanem (-isa, -ema) | 2nd great-grandmother |
| 6. | ellisa | ellema | kuuenda põlve esivanem (-isa, -ema) | 3rd great-grandfather |
| 7. | ellvanaisa | ellvanaema | seitsmenda põlve esivanem (-isa, -ema) | 4th great-grandmother |
| 8. | ellvaarisa | ellvaarema | kaheksanda põlve esivanem (-isa, -ema) | 5th great-grandfather |
| 9. | ellvaarvanaisa | ellvaarvanaema | üheksanda põlve esivanem (-isa, -ema) | 6th great-grandmother |
| 10. | iidisa | iidema | kümnenda põlve esivanem (-isa, -ema) | 7th great-grandfather |
| 11. | iidvanaisa | iidvanaema | üheteistkümnenda põlve esivanem (-isa, -ema) | 8th great-grandmother |
| 12. | iidvaarisa | iidvaarema | kaheteistkümnenda põlve esivanem (-isa, -ema) | 9th great-grandfather |
| 13. | iidvaarvanaisa | iidvaarvanaema | kolmeteistkümnenda põlve esivanem (-isa, -ema) | 10th great-grandmother |
| 14. | iidellisa | iidellema | neljateistkümnenda põlve esivanem (-isa, -ema) | 11th great-grandfather |
| 15. | iidellvanaisa | iidellema | viieteistkümnenda põlve esivanem (-isa, -ema) | 12th great-grandmother |
| 16. | jne |
Kui kõikides põlvkondades oleks võimalik üles leida kõik ühe praegu elava noore inimese kõugud, siis 17.-18. sajandi vahetusse tagasi jõudes (kaugemale tavaliselt eesti päritoluga talurahva genealoogiaga ei jõua) elas neid tollal, päisniku poolt lugedes üheksandas põlvkonnas, 512 inimest. Kui neile lisada kaheksa noorema põlvkonna kõugud, siis teeb see kokku 1022 eellast. Nii palju kõuke on teoreetiliselt võimalik Eesti materjalide põhjal välja selgitada. On teada eestlaste kõugutabeleid, kus on tuhatkond nime ning teada ka viieteistkümnenda põlve esivanemaid.
Järeltulijate nimetamisel on eesti keeles kasutusel vaid sõna laps, mida lisatakse vastav arv põlvkondi: lapselaps on minust kaks põlve noorem (minuga koos arvestades kolmas põlvkond), lapselapselaps on kolm põlve noorem. Kuna üle kolme „lapse“ järjestikku kaob hoomatavus, on mõistlik kasutada numbreid. Seega minu lapselapse lapselaps on minu 5. põlve järeltulija (esimene põlvkond olen mina ise) jne. Sugudena saab eristada sõnu tütar ja poeg, vajadusel saab öelda ka 5. põlve naisjäreltulija. Ka siin peab inglise keelega võrreldes arvestama, et 1st great-grandchild on juba neli põlve minust edasi, nii ka 6th great-grandchild on üheksanda põlve järeltulija.
Nõod on päisnikuga samast põlvkonnast ning kaugemate põlvkondade puhul lisatakse täiend vahepealsete põlvkondade arvu kohta. Õdede-vendade ehk õvede lapsed on omavahel nõod ehk esimese põlve nõod, õvede lapselapsed on omavahel teise põlve nõod, õvede lapselapselapsed on kolmanda põlve nõod jne. Number on seega sama, kui kaugel on meie esivanematest õved: vanaisa on minust kaks põlve varasem, seega tema õve kaudu nõbu on minu teise põlve nõbu.
Põlve asemel kasutatakse viimastel kümnenditel sünonüümina ka astmeid, nt teise astme nõbu. See on segadusttekitav, kuna sugulusastmeid loetakse perekonnaseaduse § 80 lg 4 põhjal inimeste vahel olevate sündide järgi. Selle järgi on teise põlve (ehk "astme") nõbu kuuenda astme sugulane (vahel on kuus sündi: laps > vanem > vanavanem > vaarvanem < vanavanem < vanem < laps). Nõbude "astmed" on hakanud levima tõlkekirjandusest peamiselt alates 2010. aastatest ning neid võiks eesti keeles vältida.
Inglise keeles kasutataval väljendil (once) removed eestikeelset vastet pole, kasutatud on sõna "nihkega". Kuna once removed tähendab nii vanema kui ka noorema põlve nõbu, siis eesti keeles saab kasutada näiteks my cousin once removed asemel "minu isa nõbu" või "minu nõo laps". My first cousin four times removed oleks sellisena nii vaarvanavanema (esimese põlve) nõbu kui ka minu (esimese põlve) nõo viienda põlve järeltulija. Ingliskeelsete nõbude terminite kohta vt näiteks seda tabelit.
Tüvetabel näitab esiisa perekonnanime kandvaid järglasi. Siia kantakse ka vallalised tütred ja poegade naised. Peamiselt on siin tegu meesliinidega, kuid perekonnanimi võib edasi kanduda ka naisliini mööda, kui on näiteks tegemist vallasemaga. Tüvetabelit võib nimetada klassikaliseks sugupuuks, kuna see on üks levinumaid järglaste esitamise mooduseid. Eesti puhul ulatuvad aga andmed sadakond või rohkemgi aastat kaugemale minevikku, kui perekonnanimed. Seega võib tüvetabelis olla mitu sama suurt ja eri perekonnanime kandvad suguvõsa. Loomulikult võib tabelit alustada ka ainult perekonnanime saanutest.
Tüvetabeli kitsam variant on otsese meesliini tabel, mis esitab kõik esiisa lapsed, lapselastest vaid ühe poja omad, järgmisest sugupõlvest jälle ainult ühe pojapoja lapsed jne. See pakub huvi peamiselt päisnikule ja ta õdedele-vendadele, kuid üldiselt on see suhteliselt piiratud viis põlvnemise jälgimiseks. Tüvetabelit on aga võimalik ka põhjalikumalt esitada. Sellisel juhul on tegu järglastabeliga, kuhu on kantud vaadeldava isiku või abielupaari kõik lapsed, lapselapsed jne, st kõik järglased mees- ja naisliinis, olenemata nende perekonnanimest. Inimeste hulk sellises tabelis võib ulatuda mitmete tuhandeteni ja üle sellegi.
Hübriid kõugu- ja tüve- või järglastabelist on sugupuu, mille n-ö keskpunktiks on üks esivanemate paar. Sellise liivakella-sugupuu eesmärk on välja selgitada võimalikult palju selle esivanematepaari järglasi ja kõuke. Selliselt koostatud sugupuu on kõige kitsam “keskelt”, laienedes ajas edasi ja tagasi minnes.
Veresugulustabel ühendab kõugu- ja järglastabeli, näitab vaadeldava isiku kõiki kõuke ning omakorda nende kõiki järglasi (st haaratud on näiteks ka vanaisa kõik vennad-õed ja nende järeltulijad, keda kõugutabelist ei leia). Täielik veresugulustabel (kõikide esivanemate kõik järeltulijad) võib Eesti oludes sisaldada sadu tuhandeid inimesi.
Kui on välja valitud meelepärane viis oma sugupuu koostamiseks (hiljem võib muidugi oma arvamust muuta ja sugupuud laiemalt uurida või hoopis uurimust kahandada), tuleb hakata andmeid koguma. Sugupuule tuleks kanda isiku nimi, sünniaeg ja -koht, abiellumis(t)e aeg ja koht, surmaaeg ja -koht. Sugupuust eraldi võiks esitada eluloolised andmed hariduse, töötamise ja muu tegevuse kohta (elulugu). Vanematelt inimestelt saab koguda mälestusi, ei tohiks unustada ka fotosid. Eakamate inimeste poole tuleb pöörduda esimesel võimalusel ning seda käiku mitte edasi lükata. Küsitleda võib ju mitu korda, vahepeal arhiivist andmeid juurde kogudes, kuid viivitades jääb tihti esimenegi kord olemata. Suguvõsauurimises pooldatakse üldiselt originaalfoto jätmist selle senise valdaja kätte, tehes sellest võimaluse korral mahapildistused. Näiteks kui keegi vanem inimene teile lahkelt foto ära annab, võivad hiljem tema lapsed või lapselapsed talle seda ette heita. Elulugude põhjalikkus ja esitusviis sõltub kõnelejast ning kirjapanijast. Mahukamad elulood tuleks põhjalikult läbi vaadata ja hinnata, kas nad pakuvad ka teistele huvi või tuleks neid kärpida. Ka fotodega ei maksa liialdada. Võiks olla võimalikult palju portreefotosid, kuid kroonikas tuleks eelistada perekonnapilte. Suguvõsa kroonika koostamine ongi uurimistöö põhieesmärk, kuigi see töö ei saa lõplikult kunagi valmis.
Kuidas aga vajalikke andmeid saada, neid kirja panna ja korraldada? Igaühel kujuneb välja oma viis andmete kogumiseks ja esitamiseks ning selle koha pealt ei ole mõtet mingeid reegleid seada. Pole tähtis, kas sugupuu on ülalt alla või alt üles, paremalt või vasakult algav, kui kõik huvitatud sellest aru saavad. Põhimõtted andmete esitamisel tuleks aga võimalikult töö algul läbi mõelda ja endalegi kirja panna ning teistele edastamisel sugupuuga kaasa anda. Rõhutamist vajab aga andmete kogumise täpsus. Alati tuleb kirja panna ka iga üksiku fakti kohta, kellelt (ja millal) või mis allikast (lehekülje täpsusega) on info saadud. Eelkõige on see vajalik hilisemaks võrdlemiseks. Kui ühtedel andmetel on näiteks kellegi abiellumisaeg üks ja teistel teine, siis peab olema teada, kust on eri daatumid saadud, et valida neist usaldusväärsem. Oleks hea, kui kõik sündmused on dateeritud kuupäevaliselt. Ka toimumise koht on oluline ning tuleb eristada tegelikku ja registreeritud kohta sündmuse toimumisel. Näiteks haigla, kus sünniti ning vanemate selleaegne elukoht, mis sünnikohana dokumentides on. Sama on surma puhul, abiellumise puhul on lisaks ilmalikule (riiklikule) abiellumisele tihti toimunud ka kiriklik laulatus, mis aga nõukogude ajal juriidiliselt ei kehtinud ning seda ei saa esitada ainsa abiellumisajana. Naisterahvastel ei tohiks unustada neiupõlvenime, mida enamasti esitatakse sugupuul lausa ainsa nimena. Abikaasade kohta on hea peale kuupäevade välja selgitada ka nende vanemad ja ema neiupõlvenimi. Seda võib vaja minna, kui tekib kontakte teiste uurijatega. Näiteks kui ühe ämma neiupõlvenimi on Kask, võib Kaskede suguvõsa uurija käest saada täiendusi ka oma sugupuusse, kuna Kaskedel on ühiseid sugulasi ka meie poolt uuritava suguvõsaga.
Andmete töötlemisel kasutatakse tänapäeval enamasti arvutit. Siiski teinekord on hea omada just täpset ja täielikku väljakirjutust allikast, et sellest uute kogemuste tulles teha uusi järeldusi. Seetõttu on oluline säilitada viited (ja lingid) algallikale (vt altpoolt). Enamik Eesti arhiividest lubab ka tasuta digipildistamist. Genealoogiaprogrammide kohta vt perekonnaloo foorumist (http://www.isik.ee/foorum/).
Andmete esitamisel tekib tihti viitamise küsimus. Kas viidata igale faktile, kuidas viidata siis, kui andmed on mitmes allikas jne. Siin võiks soovitada kergesti kättesaadavate ja paljusid fakte sisaldavatele allikatele viitamist ühe inimese kohta korraga (selle inimese andmete lõpus). Kui aga leidsite mõned erakordsed või raskesti leitavad andmed (näiteks ajaleheartikkel vmt), siis võiks viidata ka sellele n-ö teksti sees. Kuna aga üldjuhul allikaid ei kogune ühe inimese kohta väga palju, siis võib kõik viited koguda kokku inimese eluloo lõppu. Nii tehakse ka enamikus eluloolistes teatmeteostes, kus viited on säilitatud. Kasutatud allikatesse võiks kirja panna ka need, kust uut teavet ei leitud, kuid saadi kinnitust olemasolevale. Edasiseks uurimiseks on siis teada, et sealt on juba andmeid selle inimese kohta vaadatud. Pikema eluloo puhul on mõistlik viidata iga lõigu lõpus.
Arhiiviallikate puhul tuleks viidata järgmiselt: arhiiv, fond, nimistu, säilik, lehekülg või leht. Näiteks: EAA.1241.1.132, L 13p-14. Lahti seletatult on see: Eesti Ajalooarhiiv, fond 1241, nimistu 1, säilik 132, leht 13 pööre ja 14. Kõikide andmete lõppu tuleks lisada kasutatud allikate loetelu, kus säilikud võiks olla eraldi välja toodud. Siis saame sealt teada, et EAA.1241.1.132, millise viite ühe inimese eluloo lõpust leidsime, on Karuse luteri koguduse sünni-, abielu- ja surmameetrika aastatest 1900-1910. Saagast (vt altpoolt) saadud andmete võiks lisaks leheküljele kirja panna ka pildi numbri, kuid nõutav on kindlasti lehekülje number. Peamine on, et kasutate läbivalt vaid ühte viitamisviisi.
Saaga puhul on oluline eristada pildinumbrit ja leheküljenumbrit. Pildi puhul viitate koopiale, mille säilimine ega hilisem leidmine pole sugugi kindel, lehekülje puhul viitate originaalile, seega on see alati vajalik. Näiteks võiks viidata EAA.1241.1.132:12, L 13p-14, kus 12 on pildi number ja seega selline viide on Saagas kohe kasutatav vastava pildi leidmiseks, kuid säilitatud on ka lehe(külje) viide. Pilte võib vahepeale juurde tulla, kui leitakse, et midagi on filmimisel või skannimisel puudu või halva kvaliteediga jäänud ning siis viidatud pildinumbrid enam ei kehti, kuid leheküljenumber enam ei muutu. Olemasolu korral tuleb viidata arhiivipaginatsioonile ehk sellisele lehenumbrile, mis on avatud raamatu puhul paremal lehepoolel üleval paremal nurgas. Nummerdatud võivad olla lehed (ainult avatud raamatu vasak või parem lehepool; parempoolse numbri puhul tähistatakse selle pööre p-tähega (L 14p), vasakpoolse lehenumbri puhul võib parempoolse lehe tähistada tinglikult a-tähega (L 14a)) või leheküljed, ka neil tuleb vahet teha. Levinud lühendid on L=leht, lk=lehekülg. L kirjutatakse sageli suure tähena, kuna väike l on number ühele väga sarnane.
Samuti on väga oluline töö tõhustamiseks ka negatiivsete allikate kirja panemine. Kui näiteks leidsite toimiku, mille pealkiri on "Tõnis Tamm'e teenistustoimik" ning kasutades selgus, et see ei olnud Teie otsitav Tõnis Tamm, siis võiks nii ka omale kirja panna. Uskuge mind - uurimistööd tükk aega tehes või ka siis, kui tekib mingi paus uurimises, ei suuda te kunagi meeles pidada, mida te kasutanud olete. Kui otsides tuleb teile uuesti ette seesama "Tõnis Tamm'e teenistustoimik", siis on hea vaadata oma andmetest, et seda toimikut ma olen juba vaadanud ja see oli teine inimene. Võimalikult täpselt tuleks dokumenteerida igasugused otsingud - mis nimekujude järgi otsisite, kas kasutasite metamärke, kas piirasite otsingut mingite määrangutega jne. See kõik hoiab ära topelttöö tulevikus. Muidugi pidevalt täienevate andmebaaside puhul tulebki samu otsinguid korrata. Olgu siinkohal ka märgitud, et netilehekülgedele viitamisel märgitakse tavaliselt ära ka selle lehekülje pealkiri (kui seda pole lehekülje tegija poolt antud, siis saab selle ise määrata ning panna nurksulgudesse) ning kasutamise kuupäev. Kui aga soovite lehekülge ka edaspidi kasutada, siis võiksite selle enda arvutisse salvestada, sest paljud leheküljed kaovad igavesti. Avastades, et soovitud lehekülge enam polegi, võite seda otsida veebiarhiivist (http://www.archive.org/web/web.php) ning kui leiate viite Google'i otsingust, kuid lehekülg ei avane, võite leitud viite juures välja toodud "Puhverdatud" linki klikkida.
Enne suure töö tegemist on kasulik mõelda ka töö säilitamisele. Selle kohta tasub lugeda rahvusarhiivi juhiseid.
Suguvõsauurimisel peab tingimata arvestama isikuandmete kaitsega. Selle kohta vt lähemalt http://www.isik.ee/andmekaitse.html.
Teabe kogumist tuleb alustada kõige lähemalt – oma perekonnast, kõige lähematest sugulastest. Olenevalt sellest, kas tahetakse koostada kõugu- või järglastabel, tuleb kaasata ka vanemate õed-vennad ja nende järeltulijad, laiendades küsitletavate sugulaste ringi järk-järgult. Kui on täpseid andmeid (kellegi nimi, sünniaeg ja -koht) 20. sajandi algusest, võib edasi uurida juba rahvusarhiivi (http://www.ra.ee/) materjale, et kasutades personaalraamatuid, vallaliikmete nimekirju, hingeloendeid ja teisi allikaid ning uurida sugupuud nii põhjalikult, kui on parajasti soovi või leidub andmeid. Peaaegu kõik uurimiseks vajalikud rahvusarhiivis ning Tallinna Linnaarhiivis säilitatavad kirikuraamatud, hingeloendid, adramaarevisjonid ja vallaliikmete nimekirjad on juba jõudnud ka internetti ning neid saab kasutada arhiivi kohale minemata Saaga kaudu (http://www.ra.ee/saaga).
Mida aga teha, kui selle aastani ei jõua? Siis tuleb appi võtta teisi materjale. Paljude kirikute juures on kohapeal kirikuraamatuid (parim, kui on personaalraamatud), kus on enamasti andmed alates 1920.-1930. aastatest kogudusse kuulunud inimeste kohta. Personaalraamatutes on perekondade kaupa kirjas meid huvitavaid andmeid. Igas kirikus aga selliseid materjale pole. Tuleb välja uurida kogudus, mille alla esivanemad kuulusid ja luteri koguduste puhul on koguduse arhiivis säilitatavate kirikuraamatute loetelu leitav arhiiviregistri (http://arhiiviregister.ra.ee/) kaudu. Samuti võib rahvusarhiivi iseteeninduskeskkonna VAU kaudu esitada päringu 1926.-1949. aastani peetud perekirjadest andmete saamiseks. Samuti on rahvusarhiivis sünni-, abielu- ja surmaaktid alates 01.07.1926 kuni aastani 2010 (mõnel pool on mõned ennesõjaaegsed aktid hävinud, peamiselt Võru- ja Ida-Virumaal).
Rahvusarhiivi Tallinna osas on paljude valla- ja linnavalitsuste fondides leida valla- ja linnaelanike nimekirju aastaist 1918-1944. Teades täpset valda, võib algandmeid hankida sealtki, kuigi rahvusarhiivis pole kaugelt mitte kõikide valdade fonde ega igas vallavalitsuse fondis vallaliikmete nimekirju. Harjumaa vallavalitsuste materjalid aastaist 1918-1944 on Tallinna Linnaarhiivis (http://www.tallinn.ee/Tallinna-Linnaarhiiv). Valdade varasemad materjalid (enne 1918. a) on rahvusarhiivis Tartus. Mõlemad on kättesaadavad Saaga kaudu, kuid alati pole sealgi kõike vajalikku säilinud.
Kirikuraamatud jagunevad kahte põhiliiki – meetrikad ja personaalraamatud. Meetrikasse on kantud sünnid, abiellumised ja surmad, ka leeritamised kronoloogilises järjekorras. Enamiku Eesti luteri koguduste meetrikaraamatuist algab 1720.—30. aastaist, kuid harva on nad säilinud täielikult. Lüngad tekkisid kirikuraamatuisse siis, kui näiteks pastor vahetus või ta puudus kogudusel ajutiselt üldse. Samuti on mõned kirikuraamatud veel 20. sajandi algul kaduma läinud. Mõnes koguduses hävitas tulekahju vanemad raamatud (näiteks 1772 Raplas, 1789 Saardes, 1804 Nõos, 1821 Martnas). Tühimikud võivad ulatuda tihti paarikümne aastani (Kadrina puhul on näiteks olemas 1711-1734 ja edasi alles alates 1834). Enne 1660. aastaid on säilinud meetrikaraamatuid kümnekonnast kihelkonnast. 1686. aasta Rootsi kirikuseadust, mis seadis sisse nõude pidada iga koguduse juures nimekirju ristitute, laulatatute ja maetute kohta, laiendati Eestimaale 1692. ja Liivimaale 1694. a. Seadus kehtis 1832. aastani, mil kehtestati “Seadus Venemaa Evangeelse Luteriusu kirikule” ja mis rakendus 1834. Tollest ajast on pärit trükitud vormid kõikidele kogudustele. Sünnimeetrikasse on siis märgitud sünni kuupäev, kellaaeg, ristimise kuupäev, lapse eesnimi, vanemate nimed, sünnikoht, ristimise läbiviija ja vaderid. Abielumeetrikas on kirjas enamasti vaid laulatuse kuupäev ja laulatatavate nimed (lisateavet abiellunute kohta saab kihlatute nimekirjast), surmameetrikas surma kuupäev, kellaaeg, matmise aeg, surma koht, surnu nimi, viimane elukoht, vanus, perekonnaseis ja surma põhjus. Eraldi peeti leeritatute, armulaualkäijate ja kihlatute nimekirju. Meetrika järgi saab täpsustada personaalraamatutest ja hingeloendeist (vt altpoolt) leitud andmeid ja neist saab ka palju teada, mis loendeis ega personaalraamatutes ei kajastugi. Hingeloenduste vaheaegadel, mis kestsid neljast ja poolest kuni 18 aastani, sündinud ja surnud laste andmed loendeis ei kajastu. Samuti saab kirikuraamatute abil sugupuud vanemasse (enne IV loendust) ja hilisemasse (pärast X loendust) aega laiendada ning ka abiellumiste kohta on nad ainus allikas. Meetrikaraamatute kohta on koostatud andmebaas, kust saab leida konkreetse koguduse kohta näiteks huvipakkuva aasta sünnisissekannete alguse: http://www.genealoogia.ee/esivanemad/aastareg/.
Personaalraamatuid üritati Eestis pidama hakata juba 1625. aastal, uuesti 1638. aastal, kuid käsku ei järgitud. Rootsi aja lõpul anti mitu korraldust, et iga pastor peab ametisse asumisel koostama oma koguduse personaalraamatu ehk koguduse liikmete nimekirja majapidamiste ja perekondade kaupa. Neid peeti jooksvalt, uued raamatud koostati tavaliselt iga 15—20 aasta järel. Varaseimad on 17. sajandist, 1834. aastast olid need aga luteri koguduste jaoks seadusega kohustuslikud. Nad sisaldavad järgmisi andmeid: nimi, sugu, sünniaeg ja -koht, sotsiaalne kuuluvus, leeritamine ja armulaual käimised, kihelkonda tulek ja sellest lahkumine või surm. Andmed on esitatud perekonniti kas alfabeetilises järjekorras või mõisate kaupa. Alates 1845. aastast hakkasid paljud talupojad minema õigeusku, peagi ka Eestist välja rändama vm, ning neist puuduvad personaalraamatuis edasised teated. Vanemad personaalraamatud erinevad suhteliselt palju, kuid alates 1834. aastast on levinud sarnane trükitud vorm. Sinna kantud lisaandmete rohkus aga sõltus kirikuõpetaja usinusest. Mõnel pool on kirjas abielurikkumised, vargused, tapmised jm kommentaarid (a la "olevat Ameerikas surnud"). Personaalraamatute kohta loe täpsemalt http://www.ra.ee/dgs/addon/nimreg/about.php. Personaalraamatute kohta on koostatud ka üldine perekonnanimede register (http://www.ra.ee/dgs/addon/nimreg/). See hõlmab mõne koguduse kohta nimesid alates perekonnanimede panekust.
Õigeusu kogudustes personaalraamatuid tihti ei peetud, mõne koguduse kohta on olemas üksikud koguduse liikmete nimekirjad (mida nende sarnasuse tõttu luteri koguduste personaalraamatutega nimetatakse sama nimega), kuid neid on olemas vähemusel kogudustest. Tihemini on olemas pihilehti, mis koostati iga aasta koguduse liikmete kohta perekonniti ja kus on kirjas ka vanused. Enamik pihilehti on säilinud aastaist 1894-1914, kuid paljude koguduste kohta leidub neid ka varasemast ajast.
Kui on teada esivanem, kes on sündinud hiljemalt 19. sajandi keskpaiku ja tema tolleaegne elukoht või õigemini päritolu- ehk hingekirjutuse koht (mõisa täpsusega), saab Saaga kaudu kasutada hingeloendeid. Hingeloendeid hakati Eesti alal pidama 1782. aastal (IV loendus, varasemad kolm olid läbi viidud Vene impeeriumis Balti kubermange kaasamata), järgmised hingeloendid valmisid aastail 1794-95 (V), 1811 (VI), 1815-16 (VII), 1826, 1833-34 (VIII), 1850 (IX), 1857-1858 (X). Hingeloendust viidi läbi pearahamaksu arvestamiseks. VI loendusel on kirjas ainult mehed, 1826. a. loenduse (vaherevisjoni) materjalid on säilinud peamiselt Liivimaa kubermangu kohta, Eestimaalt Harjumaa ning Läänemaa osade mõisade kohta. Liivimaa 1826. aasta hingeloendid sisaldavad esimest korda kõikide talupoegade perekonnanimesid. 1835. aasta koostati Eestimaal mõisavalitsuste poolt 1834. aasta hingeloenduse andmete alusel perekonnanimede nimestikud. Nende ülesehitus on sama, mis loenditelgi, kuid puuduvad elanike vanused.
Hingeloendid on omavahel seotud ja neil on järgmised lahtrid: pere või talu number (number eelmises loendis) või mõlemad (talu nime alati pole), meessoost isiku nimi, vanus eelmises loendis, välja langenud (surnud või lahkunud, aasta), vanus antud hingeloenduse ajal. Parempoolsel lehel on naisisikute kohta naise nimi ja vanus. Abikaasad on lehepaari eri pooltel kohakuti, nende järel on kirjas lapsed, nende pered, peremehe vanemad, sulased ja tüdrukud. Tihti on eraldi lehele, pärast teisi, kantud vanad ja töövõimetud inimesed. Enne VIII loendust oli talurahvas ilma perekonnanimedeta ja hingeloendeisse kantud talude järgi (näiteks Matsi Jüri, või Otsa Jaagu Mart). Alustades 1858. aastast ja liikudes ajas tagasi, kõrvutades eri loendite andmeid (võrreldes talu numbrit ja meesisikute vanust), saame oma sugupuud kergesti täiendada enamasti 18. sajandi keskpaigani. Kuid kahtlemata tuleb arvestada sellega, et hingeloendeis pole vanused ega ka surma-aastad antud mitte alati täpselt, pole haruldased kuni viie või enamgi aasta suurused kõikumised, eriti naiste puhul.
Kõik hingeloendid pole säilinud, kõik pole ka veel digiteeritud. Hingeloendite kohta on olemas andmebaas (http://www.genealoogia.ee/esivanemad/hingeloendid/), kus on valdav osa rahvusarhiivist leiduvate hingeloendite viidetest.
Hingeloendite puhul tuleb pärast pärisorjuse kaotamist (1816/1819) tähele panna ka fiktiivse rahvastiku probleemi. Hingeloendid kajastasid ainult inimese hingekirjas olemist, mitte aga reaalset elukohta. See võis olla hoopis teine. Sama on teiste hingekirjutuse süsteemi allikatega. Näiteks vallaliikmete nimekirjades on kirjas valla liikmed (kes olid selles vallas hingekirjas, maksid sinna kogukonnamaksu ja selle valla kaudu pearahamaksu, kuulusid selle valla jurisdiktsiooni alla), aga nad võisid elada hoopis mujal.
Kirikuraamatud ja hingeloendid on peamised allikad suguvõsauurimisel kuni 20. sajandi alguseni. Nende kõrval leidub aga ka mitmeid teisi (vallaliikmete nimekirjad aastatest 1874-1918, vallas elavate võõraste nimekirjad, väeteenistuskohustuslaste nimekirjad jne), mida saab uurimiseks kasutada ning mis tihti aitavad üle saada takistustest põhiallikate kasutamisel.
Rahvusarhiivis säilitatakse perekonnaloo uurimise põhiallikatest:
luteri koguduste sünni-, abielu- ja surmameetrikaid ning kihlatute nimekirju (abiellujate pearaamatuid) algusest kuni 30.06.1926 (praktiliselt kõik need on Saagas olemas)
luteri koguduste personaalraamatuid algusest kuni ca 1930 (olenevalt kogudusest kohati kuni 1924, kohati kuni 1949; praktiliselt kõik need on Saagas olemas)
õigeusu koguduse sünni-, abielu- ja surmameetrikaid kuni 30.06.1926, koguduseliikmete nimekirju jmt.
õigeusu koguduste pihilehti (enamasti 1894-1914; Narva koguduste pihilehed asuvad Peterburi oblasti ajalooarhiivis)
väiksemate konfessioonide (katoliiklased, juudid, vanausulised) sünni-, abielu- ja surmameetrikaid 1892-30.06.1926 (olemas Saagas)
Petserimaa ja Narvataguste valdade perekonnanimede paneku protokolle (1921-1923, olemas Saagas)
perekonnaseisuakte (alates 01.07.1926)
perekonnaregistreid (1926-1949)
ees- ja perekonnanimede muutmise toimikuid 1920-1944
Tallinna Linnaarhiivis säilitatakse Tallinna kirikuraamatuid, hingeloendeid, lisaks Tallinna ja Nõmme linna perekonnaregistreid, Tallinna aadressbüroo registreerimislehti (1918-1929) ning Harjumaa elanike nimekirju (1918-1944).
Palju raskusi tekitab isikute identifitseerimine enne 19. sajandi teist kolmandikku, mil eesti talurahval polnud perekonnanimesid. Need pandi enamikele Liivimaa kubermangu talupoegadele 1826. aastaks ja Eestimaa kubermangu talurahvale 1835. aastaks. Varasemad nimed ei olnud püsivad, vaid kaasnesid sotsiaalse hierarhiaga (näiteks linnakodanikuks saamisel tuli endine talupojanimi saksapärastada). 19. sajandi algul olid perekonnanimed vaid väiksel osal eestlastel (tavaliselt teenete eest saadud). 19. sajandi algul vabaks lastud talupojad said endale saksapärased nimed (Faehlmann, Kreutzwald). Kanepi pastor von Roth leidis 1809. a, et talupoegadele tuleks selguse mõttes perekonnanimed anda ning seal pandi kõikidele talupoegadele esimesena perekonnanimed. Nime saanute arv oli aga VIII hingeloenduseni kaduvväike. Pärast talurahva vabastamist pandi eesti talupoegadele 31 000 erinevat perekonna(liig-, prii-, lisa-)nime umbes 70 000 suguvõsale. 24 000 neist on kordumatud, pandud ainult ühes mõisavallas (või kahes naabervallas ühele suguvõsale) ning 7000 selliseid, mida pandi mitmel pool. Enne nimepanekut kasutati eesnime ees enamasti talunime ja see saigi ligi veerandil juhtudel perekonnanime aluseks. Võimalik on kasutada professor Aadu Musta koostatud andmebaasi "Eesti onomastika" (http://www.ra.ee/apps/onomastika/), millest saab teada mingi perekonnanime panemise koha (mõisa). Samasugune andmebaas on seal nimede eestistamise kohta sada aastat hiljem. Perekonnanime leviku kohta 20. sajandi alguses saab ülevaate ka juba viidatud personaalraamatute nimeregistrite andmebaasi abil. See kehtib küll ainult luteriusuliste kohta. Perekonnanimede panekust võib lähemalt lugeda Fred Pussi artiklist "Perekonnanimede uurimise piirkondlikke eripärasid" ja kuulata Vikerraadio "Keelesaadet" (ja järgmine saade).
Suguvõsauurimisega võib tegeleda aastaid, kuid väga palju andmeid leiab oskuste olemasolul juba paari tunniga. Töö käigus tekivad igal uurijal oma võtted ja meelisviisid millegi tegemiseks ning polegi mõtet teistele peale suruda, mida endale teha meeldib. Peamine on, et töö tegija teaks, mida ja kus kasutada ning mida kusagilt leida võib ning et töö oleks vormistatud sellisena, et sellel on väärtus ka teistele kasutajatele (korralik viitamine, süsteemne ülesehitus, teatmeaparatuur jne).
Üksikuid eluloolisi andmeid võib leida väga paljudest allikatest ja andmekogudest. Üks suuremaid neist on rahvusarhiivi infosüsteem AIS (http://ais.ra.ee/). Andmeid 1992. aastal ja hiljem Eestis elanud inimeste aadresside kohta saab rahvastikuregistrist. Andmete saamine on tasuline. Sageli on tulemuslik ka vanade ajalehtede ja trükiste kasutamine, näiteks rahvusraamatukogu DEA ja Digar ning Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu ETERA. Paljude andmete koondandmebaas on Eesti Isikulooline Indeks http://www.nimed.ee.
Põhjalikumaks tutvumiseks soovitan prof Aadu Musta koostatud raamatut "Eestlaste perekonnaloo allikad" (Tartu, 2000), mille arvustus) on ilmunud ajakirjas Tuna nr 1-2001. Samuti on prof Mustalt ilmunud raamatu uus, ümbertöötatud väljaanne "Perekonnaloo uurija käsiraamat" (Tallinn, 2015). Mõningaid näpunäiteid võib saada ka Voldemar Vitkini raamatust "Suguvõsa uurimine" (Tallinn, 2001), mille arvustus) ilmus ajakirjas Akadeemia nr 4-2002.
Genealoogiahuvilisi ühendab Eesti Genealoogia Selts (http://www.genealoogia.ee/) oma paljude osakondadega üle Eesti. Perekonnaloo foorumist (http://www.isik.ee/foorum/) saab alati küsida abi.
Tasulist abi suguvõsauurimisel (või ka tervete sugupuude koostamist) saate tellida Eesti Isikuloo Keskuselt (http://www.isik.ee/).
Jõudu tööle!
© Fred Puss 1996-2023
Viimati muudetud 07.12.2023
