POPULAARNE GENEALOOGIA
Voldemar Vitkin. Suguvõsa uurimine: Praktiline käsiraamat. Tallinn: Valgus, 2001. 208 lk.
Ilmus ajakirjas Akadeemia nr 4-2002, lk 851-855

Suguvõsauurimine paistab olevat Eestis tõusuteel. USAs tegeleb sellega väidetavalt 60% elanikest, Eestis on esialgu veel tegu siiski valitute huviga, osalt ilmselt seepärast, et meil on uurimine mõnes mõttes ebahuvitavam kui USAs — tõenäoliselt kuulus 99% meie kaugematest esivanematest eesti talurahva hulka ning nende elu kohta saame leida peamiselt ainult selliseid andmeid, millest selgub nende talu nimi ning see, kas tegu oli talu- või sulasrahvaga. Siiski on (mitte ainult Rahvusarhiivi!) arhiivimaterjale arukalt kasutades võimalik ka päevase täpsusega välja uurida nende sajandi(te)tagust tegevust. Tõsi, peamiselt puudutavad sellised andmed külaelu pahupoolt — varastamist, peksmist, sõimamist, tapmisi, sodoomiat jm. Aga huvitavaid seiku on meie arhiivid täis ning vaja on vaid teadmisi, kuidas neid üles leida.

Kuni 2000. aastani pidid meie suguvõsauurijad leppima vaid mõneleheküljeliste õpetustega, kuidas uurimist alustada. Mis edasi teha, sellele pidi vastust otsima igaüks omapead. Nimetatud aastal ilmus Tartu ülikooli arhiivinduse professori Aadu Musta raamat Eestlaste perekonnaloo allikad, mis professionaalsuse ning mahukusega jääb genealoogide lemmikkirjanduseks tõenäoliselt pikaks ajaks. Teoses ei käsitleta aga genealoogia teooriat — kuidas uurimust vormistada, ning põhjendatult on välja jäänud ka päris esimeste sammude õpetamine (sest neid tuleb uurimise käigus hiljemgi astuda). Neid teemasid püüabki käsitleda Voldemar Vitkini raamat.

Raamatus on 17 peatükki, mis käsitlevad genealoogia teooriat, ajalugu ja allikaid, veidi Eesti arhiive üldiselt, suguvõsa kokkutulekute korraldamist ja ka uurimuse vormistamist. Teemadelt ning mahukuselt on peatükid aga ebavõrdsed — mõni peatükk on vaid kaks-kolm lehekülge (9., 10., 13., 15. jt), mõni 30 lehekülge pikk (1. ptk). Raamatu struktuur on üsna arusaamatu, saatesõnas esitatud põhimõtet “olevikust ikka sügavamale mineviku suunas” on järgitud vaid osalt. Kõigepealt oleks tulnud selgelt eristada teooria- ja praktikapool ning praktikapoolel näiteks tutvustada kõigepealt arhiive ja arhiivindust ning teiseks genealoogia allikaid (vähe on neid üldkasutatavaid allikaliike, mida võib leida vaid ühest arhiivist, ülesehituses on lähtutud aga just vastupidisest põhimõttest). Raamatul on ka lisad, mis aga ei täida eesmärki — suguvõsauurijail pole ju vaja raamatust lugeda tolleaegset “Isikuandmete kaitse seaduse” täisteksti, kuna praegu kehtib juba seaduse viies redaktsioon. Ka Eesti Ajalooarhiivi uurimissaali kasutamise eeskirjad on raamatus ammu vananenud. Teised lisad — üksikuid bibliograafiaid sisaldavad nimekirjad — on liiga tendentslikud, et neid põhjalikuks uurimiseks kasutada. Näiteks aadressraamatute nimekirjas pole ühtegi Eesti Vabariigi aadressraamatut, teenetemärkide kohta käiva kirjanduse hulgas on viidatud juba aasta enne arvustatava raamatu ilmumist uue trüki saanud väljaandele.

Rääkigem veidi ka raamatu stiilist. Teose autor on aastakümnete jooksul koostanud mitukümmend köidet suguvõsauurimusi, mis on kahtlemata aukartust äratav kogus. Selline töö on seda väärtuslikum, mida ühtsemate põhimõtete järgi ta tehtud on. Kuid lugejana häirib mind see, et autor püüab oma ultimatiivselt esitatud põhimõtteid näidata ainuvõimalikena: “seejuures peab esitama sündmusi ajalooteaduse kombe kohaselt teaduslikult”, “lasteta abielu fakt aga märgitakse ära sugukonnauuringu teksti osas”, “tuleb kõukude puhul [---] tähistada rooma numbritega”, “iga perekonnatabel võtab enda alla kaks teineteisele järgnevat lehekülge”, “sobivamad on umbes kolmekümneaastaste fotod”, “sobivad ka nn. faksiimiled [---] kirjadest [---] (võib ka vähendatult)”, “välja tuleb kirjutada ka andmed naisjoone järglaste [---] kohta”, enne arhiivi minekut “on vaja tutvuda arhiiviseadusega, arhiivieeskirjaga ja Vabariigi Valitsuse määrusega rahvusarhiivi moodustamise kohta” (!).

Stiili oleks saanud parandada ehk toimetaja Ants Sild, kelle tööst aga tundub raamatus üsna vähe jälgi olevat. Nii on raamatus keelevigu, tekst on ühtlustamata, jooniste koostamise ja esitamise põhimõtted on väga erinevad, segamini on tsitaadid ning autoritekst, vasturääkivusi on terminoloogias, sama isiku nimi on kirjutatud mitut moodi. Raamatus on palju koormavaid fakte, näiteks Eesti Genealoogia Seltsi registrikood; akti number ja kuupäev, millega üks fond Ajaloomuuseumis arvele võeti; J. S. Bachi jt eludaatumitele viitamine Eesti Entsüklopeediast; Eesti Ajalooarhiivi fonditeatmiku sisukorra kokkuvõte; kõigile kättesaadavate raamatute Eesti Akadeemilise Raamatukogu või Rahvusraamatukogu kohaviited (oleks siis sedagi põhimõtet lõpuni järgitud!); “Teise maailmasõja”, “okupatsiooni”, “tööpataljoni” jm definitsioonid, viidates samal ajal Eesti Entsüklopeediale. Lk 189–190 esitatud bibliografeerimisreeglid on vananenud, Eestis sajandeid eksisteerinud talupere kohatu definitsioon (lk 21) on võetud aastail 1989–1993 kehtinud “Taluseadusest” jne. Võib-olla üht osa faktivigu oskaksid parandada peamiselt ajaloolased, kuid tõenäoliselt teab toimetaja siiski seda, et Eesti ei iseseisvunud mitte 20. augustil 1989 (lk 109).

Iga raamatu kõige olulisem osa on siiski sisu. Käesoleva teose sisust on suur osa üsna kvaliteetne, ning pole ka imestada — sisetunne ütleb, et umbes pool raamatust on autoriteetidelt maha kirjutatud kohati lausa otsesõnu, isegi kirjavahemärke muutmata. Kõige rohkem on kasutatud (õigem oleks öelda tsiteeritud, kuid see ületab juba tsitaadi mahud ning tekst polegi esitatud tsitaadina, vaid refereeringuna) juba mainitud Aadu Musta raamatut, samuti Perekonnaseisuametniku käsiraamatut (1939) ning Eesti Entsüklopeediat, ning kohati kahjuks nii, et olulised osad originaaltekstist on jäänud esitamata ning seega pool (või enamgi) mõtet samuti. Huvitaval kombel pole kordagi mainitud, rääkimata siis tsiteerimisest, Andres Ehapalu 1977. a diplomitööd “Talurahvagenealoogia uurimisest Eestis”, mis peaks ju genealoogide hulgas küll tuntud töö olema.

Genealoogia eestikeelse terminoloogiaga pole keegi põhjalikult tegelnud, kuigi see oleks vajalik — eriti kui arvestada aina kasvavat huviliste hulka. Nagu varem mainitud, on see esimene genealoogia teooriat käsitlev teos eesti keeles ning võiks seega olla teedrajav. Siiski kahandab selle osa väärtust kompilatiivne meetod — terminoloogia on esitatud väga erinevate allikate põhjal, mis aga paraku omavahel kokku ei lähe. Näiteks tuleb eri terminite lahtiseletamisel välja, et nii pere kui ka perekond moodustavad leibkonna (lk 20–21). Lk 11 loeme, et “sugulus [---] tekib isikute vahel üksteisest põlvnemisel”, paar lauset edasi aga: “[sugulus] tähendab teineteisest [siinsed rõhutused — F. P.] või ühistest esivanematest põlvnevate isikute vahelist veresidet”. Lk 27 on räägitud “ühest tõsisest monstrumist” — sugukonnatabelist, mis sisaldavat “kõiki veresugulustabeli andmeid ning lisaks [---] naitumisega perekonda tulnud isikute veresugulustabeli andmeid teatava sugulusastmeni”. Kui vaatame sugukonna definitsiooni lk 11, siis tekib küsimus: kuidas saab sellist tabelit nimetada sugukonnatabeliks, kui sugukond on ühest esivanemast tuletatav sotsiaalne üksus. Tahaks vastu vaielda ka sellistele tsiteeritud väidetele, nagu näiteks “Eesti suguvõsauuringutes saab kõukude tabeleid tavaliselt koostada viienda-kuuenda sugupõlveni” (lk 30). Sugupõlve definitsiooni ma ei leidnud, aga kui see tähendab põlvkonda, siis võiks väites esitatud viiele-kuuele lisada vähemalt kaks, sest nii mitu põlvkonda on möödunud tsiteeritava lause esmakordsest ilmumisest 1934. aastal. Kuid ka siis pole sellisel väitel suurt mõtet: kui uurib vanavanem, saab ta kaks põlvkonda vähem, kui lapselaps, siis samapalju rohkem. Kuigi olen ühes oma sugupuus 11. põlvkond (s.t sain kõugutabelis antud liini esitada 11. põlvkonnani), leidus sugulasi, kellele sama esivanem oli juba 14. põlvkond. Nii et sellised laused ei lisa raamatule mingit infot, küll aga võivad eksitada (ja tegu on tsitaatidega!).

Leiduvad mõned kahtlase väärtusega terminid (“poolsugulaste” tähenduses poolvennad ja -õed) ja järeldused — hõimlus tekib alles lapse olemasoluga, s.t lastetute sugulaste abikaasad pole hõimlased (lk 13). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse mõttes on ka lastetute sugulaste abikaasad hõimlased — jääb arusaamatuks, millele toetub Vitkin. Samas esineb veel üks vastuolu nimetatud seadusega: vabaabielus abikaasad, kui neil on ühine laps, on hõimlased — TSÜSi mõttes nad seda aga pole. Miks olen ma väiteid seadusega võrrelnud? Autor on oma esitusviisis väga bürokraatlik ning talle meeldib tsiteerida seadusi, kuid TSÜSist sugulusse puutuvat ei osanud ta tõenäoliselt otsida.

Ajaloolasena võiksin parandada veel mõned olulised faktivead. Näiteks ei kaotatud vallakohtuid mitte 1918. aastal (lk 41), vaid hoopis 1944. Ehkki 1918. aastast ei tegutsenud nad enam seisuslike talurahvakohtutena, tegutsesid nad siiski edasi. Teine faktiviga — “linnavalitsused loodi Eestis 1917. a aprillis” (lk 122). Tõepoolest on Eesti Riigiarhiivi fondide teatmiku I osas (1993) lk 66 lause, et “kodanlikud linnavalitsused loodi Eestis 1917. a aprillis” (muide, ka mitmed järgnevad laused kattuvad sõna-sõnalt, kuid fonditeatmikule viidatud pole). Tegelikult loodi linnavalitsused Eesti alal 1877. a linnareformiga. Et raamatus on vigu veelgi (nt fondide numbrid, autorite nimed), siis tasub enne raamatu kasutamist vaadata internetileheküljele http://www.isik.ee/vitkin.html, kus neist mõned on välja toodud.

Üks suuremaid probleeme minu jaoks tekkis suguvõsauurija eetika küsimuses. Autor on tegutsenud siin väga piiri peal, et mitte öelda — seadusevastaselt. Nimelt käsib “Perekonnaseadus” väga üheselt: “Isik, kes teab lapsendamisest, peab hoidma lapsendamise saladust.” Vitkin esitab lapsendamise kohta väljavõtteid Perekonnaseisuametniku käsiraamatust, neid kommenteerimata (lk 17). See on siiski ametlikuks kasutamiseks määratud juhend (pealegi veel aastast 1939!), mille järgi ametlikesse perekonnaseisudokumentidesse tõepoolest ei saa lapsendamist märkimata jätta. Kuid suguvõsauurija eetika peaks olema teistsugune ning väga ettevaatlik, millele Vitkin aga eriti tähelepanu ei pööra, rõhutades, et kui vähegi võimalik (teada), tuleb lapsendamine ära märkida ja lapsendatut sugupuusse mitte võtta. Kuna genealoogidel on see küsimus veel läbi vaidlemata, ei tohiks ka praegu selliste soovitustega välja tulla.

Vitkin tsiteerib teaduslikke käsitlusi (kohati 19. sajandi lõpust), mille seisukohad on lootusetult vananenud ja mis pakuvad vaid teadusloolist huvi. Viimastel aastatel levinud DNA-genealoogiat ning selle võimalusi pole mainitud. Nii nagu on tulnud uusi teooriaid eestlaste päritolust, on muutunud ka pärilikkuse uurijate seisukohad. Neid aga raamatust ei leia.

Tähelepanu pole juhitud aga amatööruurijate levinud vigadele: allikaviidete puudumine, vale viitamine (viidatakse näiteks mikrofilmi numbrile, mitte allikale), kalendrivead (läbisegi uue ja vana kalendri kasutamine), koha- ja isikunimede kirjutus (kas Jurry või Jüri) jne. Samad vead esinevad ka raamatus endas (nt tabelis lk 37, kus Voldemar Viitkini (!) venna jt sugulaste perekonnanimi on Witkin; Jaan Witing on aga eelmisel leheküljel olevas tabelis hoopis Jaan Viiding).

Raamat viitab paljudele arhiivifondidele, kuid nimekirjad on miskipärast — tõenäoliselt vananenud fonditeatmike kasutamise tõttu — ebatäielikud. Näiteks Eesti NSV Tallinna Riiklik Keskarhiiv (selline on ptk 7.10 pealkiri lk 120!) sisaldab Vitkini järgi kaheksa koguduse materjale (seitse luteri kogudust ning üks õigeusu kogudus; muide, täpselt sama nimekiri, v.a üks trükiviga, on ka lk 101), tegelikult on Tallinna Linnaarhiivis veel Tallinna Jaani, Kaarli, Peeter-Pauli, Kopli, Pauluse, Aleksander Nevski, Kaasani, Simeoni, Nikolai ja Issandamuutmise koguduse fondid (kokku seega hoopis 18). Huvitavaid materjale on arhiivides muidugi veel tohutult palju, vähemalt allikaliike võinuks käsitleda kompaktsemalt (sõjaväeasutuste fonde on mainitud vaid aastate 1918–1940 kohta), mitte arhiivide kaupa.

Peale suure hulga andmete pakub raamat veel ühe meeldiva üllatuse: ptk 3.3, “Suguvõsauurimise allikad”. Vähemalt viidatud kirjandusega võrreldes ei kattu tekst nendega sugugi ning sisu poolest võiks see olla hea abivahend suguvõsa uurijatele. Raamatu ülejäänud osadest on võimalik ammutada suurel hulgal teadmisi, kuid soovitan samas igaühel endal olla tähelepaneliku uurija rollis ning otsida lisaks raamatus mainitutele veel muudki kirjandust ning teisi arhiiviallikaid.

Fred Puss
fred@isik.ee
Autor on Eesti Isikuloo Keskuse juhataja