NB! Tekst on kirjutatud aastal 2008. Põhireeglid küll kehtivad nüüdki, kuid seadustes on tehtud muutusi.

Perekonnaloo uurimisel peab tingimata arvestama nii seadustest tuleneva isikuandmete kaitse nõuetega kui ka genealoogi eetikaga (mida kirjalikult kusagil veel fikseeritud pole). Suguvõsauurija peab lähtuma andmete töötlemisel eelkõige vastava inimese (seaduse mõistes andmesubjekti) enda soovist, milliseid andmeid ta soovib lasta avalikustada. Põhimõtteliselt võib igaüks enda tarbeks koguda ükskõik, milliseid andmeid, kuid nende avalikustamine teistele (ka sõbrale või teistele perekonnaliikmetele näitamine, rääkimata Internetis või raamatus avaldamisest) on juba seadustega reguleeritud.

Seega peab andmeid TÖÖTLEMA HAKATES olema juba valmis selleks, et neid võib olla vaja teistele näidata või kunagi avalikustada. Seetõttu peab andmete kogumisel igalt inimeselt küsima, kas tal on enda kohta kogutud andmetest midagi, mida ta ei soovi avalikustada laiemale ringile. Kui andmeid kogutakse ühe inimese käest ka paljude teiste kohta (vanaema annab oma laste ja lastelaste andmed), siis peaks küsima andmete andjalt nende kontaktandmed ning enne avalikustamist ükshaaval üle küsima, kas andmete avalikustamisega ollakse nõus. See on ka hea võimalus andmete üle kontrollimiseks ja täiendamiseks. Hea on luba fikseerida kirjalikult (võtta allkiri), kuid kui inimese seda telefonitsi lubab, peaks suguvõsauurija süda olema ka sellega tegelikult rahul. Siiski peab ohtralt jagama oma kontaktandmeid, kuna igaühel on õigus ümber mõelda. Kõigi käest küsimine on suur töö ning nõuab ka kulutusi, kuid pahanduste vältimiseks või hiljem näiteks juba valmis raamatu levitamisel ette tulla võivate takistuste ära hoidmiseks peaks seda tegema. Seda ülesannet ei maksa jagada küsitletavate perekonnaliikmetega, kuna suguvõsauurija ei tea kunagi täpselt lähedaste omavahelisi suhteid.

LIHTISIKUANDMEID (sünd, surm, abiellumine ning tavaline abielust põlvnemine) võiks töödelda põhimõttel, et kuni andmesubjekt pole seda keelanud, on see lubatud (mitte vastupidi, st et kui on lubanud, siis võib). Ka rahvastikuregistris on sama põhimõte seadustatud - kui inimene pole oma koduse aadressi väljastamist keelanud, siis on eeldus, et ta seda lubab. Siiski on ka sellise põhimõtte eeldus, et igaüks teab, et tema andmed vastavas sugupuus leiduvad. Kõik andmed, mis väljuvad lihtisikuandmete hulgast (näiteks vallaslapsed ja nende vanemad, surma põhjused, mis näitavad tervislikku olukorda ja igasugused eluloolised andmed, mida ei näidata sugupuul, vaid tekstilises osas). Arvestage, et ka VALLASLAPSE vanemate (eelkõige isa) andmed võivad olla delikaatsed - võibolla vanema uus (seaduslik) perekond ei tea sellest, kuigi vallasvanema vallaslaps teab seda sugulussuhet. Ehk vallaslapselt saadud isa andmeid ei ole ilma tolle isa enda nõusolekuta õigust suguvõsauurijal avalikustada. Peab arvestama, et teema võib olla delikaatne isegi pärast tolle vallasisa surma.

Olgu siinkohal välja toodud ka Isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 loetletud DELIKAATSED isikuandmed, mille töötlemisel tuleb olla eriti ettevaalik. Delikaatsed isikuandmed on:
poliitilisi vaateid, usulisi ja maailmavaatelisi veendumusi kirjeldavad andmed, välja arvatud andmed seadusega ettenähtud korras registreeritud eraõiguslike juriidiliste isikute liikmeks olemise kohta;
etnilist päritolu ja rassilist kuuluvust kirjeldavad andmed;
andmed terviseseisundi või puude kohta;
andmed pärilikkuse informatsiooni kohta;
biomeetrilised andmed (eelkõige sõrmejälje-, peopesajälje- ja silmaiirisekujutis ning geeniandmed);
andmed seksuaalelu kohta;
andmed ametiühingu liikmelisuse kohta;
andmed süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist.

TÄHTAJAD andmete vabaks töötlemiseks on sellised:
Kui on möödunud üle 30 aasta surmast;
Kui surma pole teada, siis üle 110 aasta sünnist;
Kui eelmisi pole teada, siis üle 75 aasta andmete dokumenteerimisest (ehk näiteks küüditatute andmed on dokumenteeritud vähem kui 75 aastat tagasi ning on seaduse järgi kaitse all).

Kuid ka tähtaegade möödumisel peab lähtuma inimese või tema järeltulijate soovist. Suguvõsauurijad on reeglina väga liberaalsed ning soovivad kõike kirja panna, kuid peab arvestama, et kõik ei jaga meie soovi ning võivad tahta varjata näiteks oma lühikest luhtunud abielu, vallaslapsi, isa või ema andmeid vmt. Igal inimesel on see õigus ning suguvõsauurija ei tohi neid andmeid tema loata avalikustada. Vajadusel, kui näiteks ema soovib oma laste andmeid näidata ning laps ei soovi, võib sugupuul esitada tühjad kastid (emal on õigus avalikustada, mitu last tal on, kuid täisealised lapsed otsustavad juba ise enda andmete üle). Mõnda inimest võib härida ka tema kasvõi 100 aastat tagasi surnud esivanema kriminaalne või ebaeetiline tegu. Isegi 18. sajandi esivanemate andmed võivad kedagi solvata (tapmised, sodoomia, süütamised, vaimuhaigused jne), kuna kergekäeliselt võidakse selliseid omadusi "geenide" arvele kirjutada. Sellega peab samuti arvestama, kui pole ülekaalus nende järeltulijate soov, kellel midagi oma esivanemate selliste tegude avalikustamise vastu midagi pole.

LAPSENDAMIST ei tohi mitte kunagi avalikustada mitte keegi peale lapsendatu enda. Ka lapsendajad vanemad ei või neid andmeid avalikustada, sest kuigi see kuulub nende perekonnaloo hulka, kaaluvad lapsendatu huvid kindlasti üles vanemate õiguse andmeid avalikustada. Alles täisealisel lapsendatul on õigus valida, kas ta soovib oma andmeid esitada bioloogiliste vanemate juures, lapsendajate vanemate juures (siin puhul on tal õigus määrata, kas ta soovib näidata ennast lapsendatuna või tavalise lapsena - esimest tähistatakse tavaliselt sugupuul katkendjoonega, teist pidevjoonega) või mõlema juures. Kuni lapsendatu pole täisealine, peaks tema andmeid sugupuul näitama ainult lapsendajate vanemate juures nende seadusliku lapsena.

Suguvõsauurimine on eelkõige PEREKONNA LUGU, mitte õigusteadus ega bioloogia. Selle loo uurijal tuleb lähtuda perekonna ja tema liikmete soovist, mitte juurast ega bioloogiast. Suguvõsauurija võib endale ka mitteavalikustatavad andmed üles kirjutada, kuid ta ei tohi neid avalikustada. Seega võib olla vajadus pidada n-ö kahte eri suguvõsalugu. Kusjuures peab arvestama, et uurija andmete üle minemisel (näiteks pärast tema surma) vastutavad nende andmete enda kätte saajad andmete edasise kasutamise eest.

Suguvõsauurija PEAB LEPPIMA sellega, mida keegi oma andmetega teha lubab. Samas hea veenmisoskus võib nii mõndagi muuta - tehke endale hästi selgeks suguvõsauurimise laiem olulisus ja eesmärgid. Tsiteerin siinkohal Riigikohtu seisukohta: "Isiku huvi oma päritolu, esivanemate, sugulaste ning hõimlaste kindlakstegemiseks on sotsiaalselt põhistatud huvi, mis on kooskõlas ühiskonnas levinud arusaamade ja väärtushinnangutega. Sellise huvi realiseerimise piirangud peavad tuginema seadusele ja olema põhjendatud. Olulisimaks piiranguks on teiste isikute õiguslikult kaitstav privaatsfäär" (otsuse viide on all toodud). Suguvõsauurija peab olema väga ettevaatlik igasuguste külajuttude jm kolmandate isikute käest saadud andmete avalikustamisel.

Isikuandmete töötlemine on paljuski veel läbi vaidlemata teema ning see puudutab ka suguvõsauurimist. Samas seadused on üks asi ning need on meile kohustuslikud igal juhul (küsimus on vaid seaduste tõlgendamises), kuid iga suguvõsauurija-genealoog peab lähtuma ka kirja panemata eetikast ning püüdma mõista (soovitavalt ennetada) asjaosaliste tundeid ja soove oma andmete avalikustamise lubamisel.

Linke isikuandmete kaitse teemal:
- Isikuandmete kaitse seadus
- Isikuandmed range valve all (artikkel)
- Andmekaitsjate liigne agarus või kirjaoskamatus (artikkel)
- Andmekaitse Inspektsiooni vastus suguvõsauurimisest 26.09.2008
- Priit Pirsko: tondijutt arhiivi ümber (artikkel, 12.11.2008)
- Tehnokratt 23.02.2008 (raadiosaade)
- Reporteritund 12.03.2008 (raadiosaade suguvõsauurimisest ja isikuandmete kaitsest)
- Reporteritund 26.11.2008 (raadiosaade suguvõsauurimisest ja isikuandmete kaitsest)
- Teder: isikuandmete raha eest väljastamine on ebaseaduslik (artikkel)
- Riigikohtu otsus perekonnaseisudokumentide kasutamisest suguvõsauurimisel
- Tallinna Ringkonnakohtu otsus perekonnaseisudokumentide kasutamisest suguvõsa-uurimisel
- Sugupuud müügiks ja roolijoodikud häbiposti (artikkel) (täismahus artiklit saab lugeda registreerunud kasutaja või paberil ajakirjast)
- Reet Oorn. Infoühiskond ja selle erinevad aspektid riigihalduses ning andmekaitses (magistritöö)
- Genealoogia ja eetika (vestlus perekonnaloo foorumis)
- Standards For Sharing Information With Others (USA National Genealogical Society)

Fred Puss
Eesti Isikuloo Keskuse juhataja

Tasulist abi suguvõsauurimisel (või ka tervete sugupuude koostamist) saate tellida Eesti Isikuloo Keskuselt.
Viimati üle vaadatud ja muudetud 17.09.2008