Vallasemadest ja nende lastest
Postitatud: Neljapäev 05. Märts 2009, 13:49:03
Kuna hiljuti selgus, et vanavanaisa on "ainult" Marri unehelich poeg (ja see sõna on muidugi paljudes kohtades rasvaselt alla kriipsutatud), samuti "wäärlats", siis hakkasin mõtlema, mis elu küll võisid vallasemad 19. sajandi keskel ja teisel poolel külaühiskonnas näha.
Jälgides Marri elukäiku, panen siia kirja mõned mõtted.
1. Juba sõna "wäärlats", mida Rasinas on kasutatud, ütleb paljugi... Kuidas elada teadmisega, et sa oled midagi väärat ja valet, ühesõnaga mingi õnnetus endale ja emale?
2. Ilmselt oli üksikul tüdrukul suur häbi kodukülas suure kõhuga ringi käia ja nii ongi mu vanavanaisa ja tema kolm aastat vanem vend sündinud hoopis Tartus.
3. Lastega vallasemal oli ilma toetavate sugulaste-sõpradeta ikka väga raske, nii on ka mu esiema siin ja seal elupaiga leidnud. Võib-olla tegi külarahvas oma "lõksutamisega" elu kibedaks?
4. Mõlemad Mari pojad on võetud nekrutiks. Ka see ütleb midagi. Ei olnud jõukat isa, kes neid vabaks oleks ostnud.
Muidugi, paljude vallaslaste isade kohta kirikuraamatus märget polegi. Imestama pani see, et mõlema Mari poja isa kohta on ristimisel väga põhjalikud andmed - ees- ja perekonnanimi, isanimi, see, et ta on erusoldat ja koguni, kelle juures ta teenis. Mõlemal poisil on sama isa. Ei oskagi veel öelda, on see kõik kokku pisut ebatavaline või mitte.
Kas olete midagi huvitavat tähele pannud, mis puudutab vallasemasid ja nende lapsi, nende elukäiku? Rahvas oli nende vastu ju enamasti vist küllaltki julm? Huvitav, kas ammustel aegadel võis vahel juhtuda ka nii, et vallaslaps sai perekonnanime ikkagi isalt?
Kirjandusest on meelde jäänud sellised väljendid nagu "eksinud tüdrukud", "lapsega tüdrukud", "tüdrukud, kes vastu poissi juhtunud seisma jääma" (viimane oli "Mahtra sõjas").
Jälgides Marri elukäiku, panen siia kirja mõned mõtted.
1. Juba sõna "wäärlats", mida Rasinas on kasutatud, ütleb paljugi... Kuidas elada teadmisega, et sa oled midagi väärat ja valet, ühesõnaga mingi õnnetus endale ja emale?
2. Ilmselt oli üksikul tüdrukul suur häbi kodukülas suure kõhuga ringi käia ja nii ongi mu vanavanaisa ja tema kolm aastat vanem vend sündinud hoopis Tartus.
3. Lastega vallasemal oli ilma toetavate sugulaste-sõpradeta ikka väga raske, nii on ka mu esiema siin ja seal elupaiga leidnud. Võib-olla tegi külarahvas oma "lõksutamisega" elu kibedaks?
4. Mõlemad Mari pojad on võetud nekrutiks. Ka see ütleb midagi. Ei olnud jõukat isa, kes neid vabaks oleks ostnud.
Muidugi, paljude vallaslaste isade kohta kirikuraamatus märget polegi. Imestama pani see, et mõlema Mari poja isa kohta on ristimisel väga põhjalikud andmed - ees- ja perekonnanimi, isanimi, see, et ta on erusoldat ja koguni, kelle juures ta teenis. Mõlemal poisil on sama isa. Ei oskagi veel öelda, on see kõik kokku pisut ebatavaline või mitte.
Kas olete midagi huvitavat tähele pannud, mis puudutab vallasemasid ja nende lapsi, nende elukäiku? Rahvas oli nende vastu ju enamasti vist küllaltki julm? Huvitav, kas ammustel aegadel võis vahel juhtuda ka nii, et vallaslaps sai perekonnanime ikkagi isalt?
Kirjandusest on meelde jäänud sellised väljendid nagu "eksinud tüdrukud", "lapsega tüdrukud", "tüdrukud, kes vastu poissi juhtunud seisma jääma" (viimane oli "Mahtra sõjas").