Perekonnaajaloo foorum

Minu ühe esivanema kohta (sündinud 1768) räägib pärimus, et ta rääkis saksa keelt ning oli seda lausa Saksamaal õppinud. Lisatud on veel, et ta õde elas Pariisis.
Kuidas ja mis põhjustel võis sellel ajal "maatõugu" rahvas selliseid käike ette võtta? Tundub üpris müstiline.
Äkki aitate kaasa mõelda ja pakkuda põhjuseid, miks kodust nii kaugel käidi ja nii kaugele elama mindi? Ma ei usu kindlasti, et see väga tavaline oli.
Hea fantaasia on siin kindlasti abiks

Kas selle eeskäija eesnimele oli sel ajal juba ka perenimi sappa seotud, kui ei, siis ta ikka vist omal käel reisule minna ei saanud. Üks võimalus on, et ta, mitmekülgselt andekana, Härra komandeeringusse minnes, toapoisina reisiseltskonda arvatud oli. Samuti võis tema õeraas Provva ümmardamiseks Pariisis resideeruda .
ps. Torgi veel teisi, nüüd endal komadega suhted sassis .

Liignimed anti neile 1826 aastal. Tea kas 58-aastaselt ikka oli hea mõte minna Saksamaale "keelt õppima". Vaevalt!
Aga Sinu versioonid on ju täiesti kaalukad

Hingeloenditest peaks ju näha olema, kas nad olid mõisas hingekirjas oli olid kusagil talus peremeheks/sulaseks.

Hingeloendis on peategelane kirjeldatud ikkagi peremehena.