Perekonnaajaloo foorum

Kuidas suhtududa vanemate (vanade, väga vanade) inimeste uskumustesse oma päritolust küll rootslaste, inglaste või polakate päritollu. Kõik võib võimalik olla, kuid nimed on nad saanud kohapeal
(Marntn Kihelkonnas). Toon Näited: Marlei (Inglismaalt), Wichterpal (Rootsist), Jankovits (Poolast) j.n.e. Seda usuvad need pered tõemeeli ja mind jutule ei võeta kui "matsist" suguvõsauurijat, kuna minu esivanem on karjapoiss mõisast, seda ka nemad teavad! Kui kaugele ulatub külainimeste "mälu" ja tegelik tõde?

Aitäühh!

Ain

Seniks kuni mõni targem vastab, toon mõned lingid samalaadsetest teemadest siinses foorumis:

viewtopic.php?t=2501

viewtopic.php?t=3141

Ise olen suguvõsa uurinud veidi üle 2 aasta. Pole siiani leidnud kinnitust isegi suguvõsa päritolu kohta läti naaberkihelkonnast. Meesliini uurimisega olen jõudnud kõige kaugemale ja kõik on ilusti Helme kihelkonnas kirjas.
Arvan, et igal juhul ei tasu neid jutte tähelepanuta jätta, võib kunagi abiks olla.

Tervitades,
Anu

eks mu enda peres ole ka neid legende. juba päris mitu. suhtun neisse ettevaatlikult, kuigi- igas jutus on oma tõetera sees. rootslaste legend ei leidnud tõestust, kuigi ei saa ka 100% väita et see vale on. viimane kuuldud legend räägib põlvnemisest venemaa mustlastest. mine võta kinni.
aini kirjutist lugedes tärkas üks mõte. et inimestel on ikka vajadus jagada endi ja teisi klassidesse. et karjapoisi järglane on mats ja välismaalasest põlvnev inimene on automaatselt sinivereline. olgugi et sellest kõigest on juba sajandeid ja võibolla on aja jooksul olukord muutunud vastupidiseks. nö sinivereline pere on kapitaalselt alla käinud ja karjapoisi järeltulijad end üles töötanud. samas võisid need välismaalsed olla hoopiski luuserid omal maal, siin aga suured tegijad.
muidugi on huvitav teada, kuhu kaugele juured lähevad, aga end sellepärast teistest kõrgemale tõstma hakata....

Martna kihelkonna Haeska mõis Läänemaal näib perekonnanimede eelsete hingeloendite järgi väga eestilik paik, kus võõrapäraseid eesnimesid ei kohta isegi mõisateenijate, kõrtsmike ja möldrite hulgas. Samuti puuduvad seal ka perekonnanimed enne talurahva pärisorjusest vabastamist. Ebatavalistest perekonnanimedest tuletatud võõramaise päritolu otsijatele lohutuseks on seal aga siiski asjaolu, et Martna koguduse sünnimeetrikad enne 1834. aastat pole säilinud.
Nii ei saagi päriselt ümber lükata seda, et esimene Jankowits - Kõrsi Ado Rein, sündis 10. juulil 1788 Haeskas, polnud poola päritoluga või vanim Wihterpall Martnas - Ranna Hanso Jüri talust pärit Juhan, kes sündis 15. jaan 1778 Haeskas polnudki rootslane.
Kunagise rootsi päritolule võiks küll viidata pigem talunimi „Rootsi” Haeskas, kuid selle elanikud vist eriti rootsilikku perekonnanime ei saanud.

Selliseid jutte ja perepärimust on kogutud ja uuritud ning tulemusi saab näiteks lugeda raamatust "See olevat olnud" või siis pärimusliku ajaloo märksõna all ilmunud raamatutest või internetis avaldatud materjalidest. Lühidalt kokku võttes kajastavad sellised jutud või legendid eelkõige jutu lahtilaskja ja omaksvõtnud pärimusgrupi identiteeti, soovunelmaid, eelistusi. Seega on need jutud tõesed, kuigi rohkem postmodernistlikust mitme tõe kooseksisteerimise teooriast lähtuvalt. Üksikud kokkulangemised ajaloodokumentide tõega on samuti tõestust leidnud, kuid jutus on toimunud võrreldes dokumendiga alati omad seaduspärased faasinihked. Iga uus aeg annab jutu põhjale uusi lisandeid ja ära unustatakse "ebaoluline".

Lugupidamisega
Kalev Jaago