Perekonnaajaloo foorum

Palun abi Mihkel Luts nime järel sulgudes oleva sõna R..üggal? väljalugemisel ja tähenduse leidmisel.
Oleksin tänulik.
Personaalraamat (Taebla, Lähtru, Uuemõisa); EAA.1245.1.313; 1871-1935, kaader 7
http://www.ra.ee/dgs/browser.php?web=sa ... c60b95fb51" onclick="window.open(this.href);return false;

Omapäi arvan, et ehk on see mingi haigus?

Krüppel - vigane, sant

Suur tänu!

See pakutu tundub küll väga loogiline, aga uurisin kirjutaja teisi sarnaseid tähti ja kisub väga kahtlema.
Suht selge käekiri - algustäht peaks olema siiski R (mitte K) ja ka teised kaks keskmist tähte on veel kindlamalt g-d, mitte p-d.
Uurisin üht vana sõnastikku, aga sobivat sõna ei leia kätte, kus oleks keskel kaks "g"-d.

Kui võtta appi foorumi "otsi" Krüppel
http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA. ... 1,149,83,0" onclick="window.open(this.href);return false;
http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA. ... 8,182,82,0" onclick="window.open(this.href);return false; jne.

Algustäht on K, kui võrrelda sõnaga Kutscher Saaga EAA.1245.1.313:6?211,497,234,110,0, nii et siiski Krüppel.

Airi

Aitäh - selle K-ga on nüüd küll klaar - ta kirjutas nn. ilutähti teisiti kui tavatähti.
Ja need "g"-d on samuti isemoodi, enamasti on need ikka g-d, aga mõne teise kirjutaja puhul tähendavad kindlalt "p"-d, võta siis kinni.

Tuhnisin siin vahepeal internetis ja sõnastikes, otsides vanu saksa sõnu ja leidsin ka "Krüggel"ile paar vastet.
a) Sõna "Krüggel" oli täiesti olemas ja see tähendab (õlle)kannu (sellest on tulnud ka sõna der Krüger=kõrtsmik).
b) Krüggel on samas väga laialt levinud saksa perekonnanimi.

Tundub, et küllap see tähendab siinkohal pigem ikka santi, mitte saksa perenime või joodikut:)
Õnneks ei ole see nii hullult tähtis, sest tegu kauge hõimlasega, otsingut ärgitas pigem teadasaamishimu.
Kindlasti tuleb seda edaspidigi ette.
Suur tänu aitamast!

Mihkel Lutsu nime järel on kena gooti kalligraafilise käekirjaga kirjutatud sõna Krüppel, mis maakeeli tähendab santi ehk vigast. Vt E.Kibbermann, S. Kirotar, P.Koppel "Saksa-eesti sõnaraamat, Tln, 1975, lk. 492.

RK