Assar kirjutas:Kui mõnel juhul võis ühel inimesel olla nimekujud An, Ann, Anna, Ana, Ano ja Anne, siis teisel juhul võis ühes peres olla selliste nimedega õdesid ehk kui me nimed ära normeerime on meil samas peres mitu samanimelist ja puudub üldse võimalus eristada neid õdesid (vähemalt nime järgi mitte).
Normimine ei ole pimesi ümber nimetamine, vaid kõik asjaolusid arvesse võttev tegevus. Ühte nime luteri perekondades samal ajal elavatele lastele ei pandud, erinevalt õigeusu perekondadest. Tuleb vaadata, kuidas sarnase nimega õvede nimesid normida.
Assar kirjutas:Põhimõtteliselt peab olema üks kindel alus, millest lähtuda nimekuju valikul. Mingi ametlik dokument. Sünnimeetrika on just selline dokument. Genealoogide huvisfääris ongi ainult sellised inimesed, kes on sündinud kunagi siia maailma. Kõike muud ei pruugi inimene veel teinud olla või üldse teha. Ta ei pruugi üldse kunagi abielluda. Seega abielumeetrikast ei saa lähtuda. Kuna osa meist veel elab ei saa ka surmameetrikast lähtuda ja leeriandmed on ka väga kahtlane (minagi pole leeris käinud, seega mind ei saaks sellisel juhul üldse kirja panna ju).
Ja mida siis teha nendega, kelle sünnikannet pole leitud või polegi võimalik leida (kuna sündis enne meetrikate algust)? Kui lähtuda üldse ainult ühest ja konkreetsest allikast, siis pigem surmameetrikast, millesse pandi nimi pigem nii kirja, nagu teda eluajal tunti, mitte tingimata see, nagu vaderid talle nimeks panid.
Mingit ühtset reeglit pole võimalik kehtestada, ka murdekeelt tuleb arvesse võtta. Kui näiteks keskmurde alal võiks Liso normida Liisuks, siis tartu ja võru murde alal võiks ta normida Liisoks.
Assar kirjutas:Personaalraamatud, hingerevisionid jms. on tegelikult koopiad või ärakirjad, mitte esmased allikad. Seega ka neist pole põhjust lähtuda.
Hm, minu arusaamist mööda on meetrikad esmased dokumendid sünni-, abielu- ja surma
fakti ehk vanemate ja sünniaja tõestamiseks, mitte aga nimekirjutuse jaoks, tihti ka mitte elukoha (oleneb perioodist ning piirkonnast) või mingite muude andmete jaoks, mis meetrikas kajastuvad. Inimene sünnib ühe korra ja ühel kuupäeval, seda tõestab meetrika. Tema nimi käib temaga kaasas aga eluaja ning selle jaoks on kõik allikad tema nime jaoks esmased allikad.
Esmane on allikas selle fakti kohta, mille jaoks ta koostati. Meetrikaid peeti *oo+ registreerimiseks. Personaalraamatut peeti koguduse liikmete arvestamiseks. Hingeloendeid peeti pearahamaksu arvestamiseks. Vallaliikmete nimekirjad seati sisse seoses üldise väeteenistuskohustuse tekkimisega ning neid kasutati lisaks riigi- ja vallamaksude arvestamiseks. Mitte ühtegi dokumenti ei koostatud enne 20. sajandit aga selleks, et fikseerida inimese eesnime õigekiri - see sõltus 20. sajandini kirjapaneja suvast ning meil pole põhjust sellele suvale alluda.
Eesti kirjakeel arenes välja alles 20. sajandiks, nimekujud fikseeriti esimest korda alles perekirjade ehk tolleaegse rahvastikuregistri sisseseadmisega, mille puhul pöörati esimest korda eesti keele ajaloos tähelepanu nimede õigekirjale.
Assar kirjutas:Pealegi isiklikult uurin ka palju selliseid suguvõsasid, kes pole eesti päritolu. Tihti on nad küll sattunud eesti pihtkonna alla ning sellised estofiilsed pastorid on nende nimed jüristanud ja maristanud arvestamata üldse mingit päritolu. Pigem üsna suvaliselt üldistanud huvitamata sellest, mis kultuurikandja või päritoluga keegi tegelikult oli. Võib olla, et mitteeesti päritoluga siinsetele talupoegadele suruti eesti nimed peale just nimelt selle pärast, et nende seisus oli madal. Selline käitumine oli pigem omaaegne alandamine kui töö, mille eest peaksime kedagi tänama.
Kas oled kindel, et neile suruti nimed peale? Ja kui surutigi, siis on see just vastuargument sinu enda väitele lähtuda sünnimeetrika nimekujust. Kui sakslasele pani pastor sünnimeetrikasse kirja Mari, kuigi tegelikult oli ta eluaeg ja muudes dokumentides Marie, kas siis oli sinu jaoks tema nimi Mari?
Ja vastupidi - enamasti ikka suruti eestlastele peale just saksakeelsed nimed, õieti nende kirjapilt (Michel Mihkli asemel jne). Tegu oleks siis sinu loogika järgi ülendamisega?
Assar kirjutas:Kui nüüd nimede tänapäevastamisest rääkida, siis tuleks kõiki neid nimekujusid, mille kandjaid täna leidub, normaalseks pidada. Minu eelmisest näitest kui nüüd Ano välja jätta, siis tean ma nii Ana, kui An nimelisi teistest rääkimata. Seega ei tuleks neid nimesid üldse mingile muule kujule viia, sest tänapäevalgi ju kasutatakse neid nimesid. Samuti kui keegi on omal ajal Jack nimeline olnud - ka tänapäeval kannavad eestlased sellist nimekuju.
Assar kirjutas:Kui nimesid normaliseerida, siis peab olema üks üldine põhimõte millest lähtuda ja sellest tulenevalt tuleks seda põhimõtet rakendada alati ja igas asendis.
Reegel ei saa kehtida läbi Eesti ajaloo ja eesti keele ajaloo ühtlaselt. Ma kirjutasin ülalpool, et 20. sajandil alles hakati nimede õigekirja fikseerima ning siis sai inimene ühe ja kindla nimekuju, mida võis muuta ainult perekonnaseisuametniku otsusega. Sealt alates on normaalsed kõik nimekujud. Kui keegi on Karel, siis ongi Karel. Aga mitte teha 18. sajandi Karel'ist Kaarlit sellepärast, et praegu on keegi Karel, on ju mõttetus.
Ühtset põhimõtet tuleb kasutada, kuid erandid jäävad alati. Tõde me ei saa välja selgitada selles küsimuses, kuid peame püüdlema parima võimaliku poole. Igasugustest katsetestki eesti keele hindamisest loobuda vaid sellepärast, et 400 aasta jooksul kirja pandud nimede normimiseks pole võimalik ühte reeglit välja mõelda, ei ole minu jaoks küll põhjendatud.
Arvesse peab võtma murdekeelt, kui see vähegi võimalik. Normida tuleb nii vähe, kui vajalik, et nimi vastaks õigekirjale. Elik Liso ei vasta, Liiso juba vastab. Kui selgub, et nominatiiv on Mihkli, siis ongi Mihkli, ei tee temast Mihkel'it, kuna Mihkli vastab eesti keeles välja kujunenud kirjakeele normidele, Michkel aga näiteks ei vasta sellele.
Lisaks peab arvestama ajalooliste traditsioonidega. Mariat ei normi Mariiaks ainult sellepärast, et me hääldame i-d pikalt. Mina aga normime Miinaks, kuna Mina pole kirjakeele reeglitele vastav. Minna on hoopis teine nimi ja see pole argument, nagu on mõnes kohas öeldud, et Mina ei saa normida, kuna ei tea, kas see on Miina või Minna. Kriips n peal topeldab seda ning siis on ta Minna (või kui ta on nii välja kirjutatud), muudel juhtudel Miina.
Kordan, et ei maksa normimisega liialdada, Adost ei pea tegema Aadut, saartel võib ta rahuga jääda Oad'iks või Aad'iks. Kõige olulisem on aga lahti saada Marry'dest ja Jurry'dest, mis on täiesti värdnimed ning mida üheski sugupuus ei peaks eksponeerima.
ma loen nii välja.
.