Türgi eestlased

[Kalmerm]

Olen huvitatud Türgi (Karsi) eestlaste ajaloost ja konkreetsemalt otsin andmeid Karsi eesti küla elaniku Anton Artuse võimalike järeltulijate kohta.
Kars oli 1878-1917 küll Vene tsaaririigi territoorium. Karsi Eesti asunduse (Uus-Estonia) saatus oli aga sedavõrd erandlik, et vääriks foorumis ilmselt eraldi rubriiki, mille pealkiri võiks olla Türgi (või Türgi eestlased). Algatuseks toon põgused taustandmed toetudes põhiliselt Aarand Roosi raamatule „Jumalaga Kars ja Ersurum”.

Kars on piirkond Armeenia südamaal. Karsi linn oli lühikest aega 928-961 Armeenia pealinn ja sada aastat 963-1064 eksisteeris Karsi armeenia väikekuningriik. (Viimati oli Kars Armeenia käes 1919-1920.).
Karsi piirkond liideti Venemaaga 1877-1878. aastal Vene-Türgi sõja tulemusel 3. märtsil 1878 sõlmitud San-Stefano rahulepingu alusel. Vene võimud ei soosinud Türki lahkunud moslemitest tühjaksjäänud maade asustamist armeenlaste poolt. Karsi asustati venelasi ja kreeklasi ning protestantlikke valgevenelasi (malakanid), sakslasi ja eestlasi. Moslemitest elas Karsis türklaste kõrval veel, kurde, turkmeene ja karapapahhe (azerite suguharu).
Suurem osa Karsi rännanu eestlasi pärines Virumaalt ja kõige enam Rägavere vallast Põlula mõisast. Rakverest asuti rongiga teele 22. aprillil 1885. Doni äärsesse Rostovisse jõudes oli toidumoon ja raha otsas ja kohalikud võimud kandsid hoolt. et väljarändajad nälga ei sureks. Kuna Põhja-Kaukaasias enam vabu maid ei leidunud jätkati 1886. aasta kevadel teekonda edasi Karsi ringkonda. Mais 1886 rajatigi 5 kilomeetri kaugusel Karsi linnast eesti küla Uus-Estonia (Novoestonka) Asunduses oli siis 84 eesti peret ja 282 inimest. Tollasest Uus-Estonia asunduse ja selle elu-olust on andniud parima ja ilmekama ülevaate seda mitmel korral külastanud õpetaja August Nigol Postimehes 8.09.1916. ( http://dea.nlib.ee/index.php?lid=1&byea=1916&bmon=9 )
I Maailmasõja puhkedes, jaanuaris 1915, kui Külla hakkas kostma türklaste kahurimürin, põgenesid eesti asunikud Karsi linna. Lõplikult tuli koduküla maha jätta 1918. aasta kevadel türklaste pealetungi ajal, kui enamus asunikke (21 peret ja 107 isikut) põgenas Tbilisi kaudu Põhja-Kaukaasiasse ja leidis peavarju eesti asunduses Livonias. Küla rüüstati türklaste ja kurdide poolt ja põletati maha. Kiriku olevat purustanud Karsi maist-1919-nov.1920 valitsenud armeenlased. Karsi jäänud eestlased erinevalt teistest kristlastest pääsesid sõja aegsetest tapatalgutest (Karsis tapeti 63000 armeenlast), kuna neid peeti sakslasteks.
1920. aasta lõpul hakkasid asunikud kodukülla tagasi pöörduma, kuigi selleks neile igasuguseid takistusi tehti. Külla jõudis tagasi 8 eesti perekonda umbes 50 inimesega.
Nõukogude Venemaa ja Türgi vahel 23. märtsil 1921 sõlmitud Karsi lepinguga läks Kars Türgi kooseisu. Seejärel kaotasid Karsi eestlased igasugused sidemed muude eestlastega ja pikaks ajaks ka kogu välismaailmaga. Kars kuulutati piiriäärseks välismaalastele suletud piirkonnaks.
1960. aastate algul oli endises Uus-Estonia asustus ametlikult nimetatud türgi nimega Karacaören. Küla enamus elanikke olid türklased. 40 majapidanisest kuulus eestlastele kolm.
1960. aastatel tekkisid kontaktid välisilmaga ja ka väliseestlastega. Kaks perekonda läks 1961. aastal NSV Liitu ja paljud nooremad eestlased tööle Saksamaale. 1969. aastal elas asunduses 6 eesti perekonda ja mitmeid segaperekondi. Karsi eestlasi elas sellel ajal Türgis, sealhulgas ka mujal Karsi maakonnas ning Karsi linnas ja Istambulis 58, neist eesti keele rääkijaid aga 20.
Aastal 2002 või ka praegu elab külas eesti päritoluga isikuid ilmselt neli: Olga, Petro, August ja Melissa Albuk. Petro ja Augusti ema Olga oskab pisut eesti keelt.

Kalmer

[Kalmerm]

Lisan siin mulle teadaolevad andmed Karsi eesti asunduse elaniku Anton Artuse kohta.
Andmed Anton Artuse kohta pärinevad arhiividokumentidest, tema onutütre tütretütre poolt kirja pandud perepärimusest ja pisut ka Aarand Roosi raamatust.
Anton Artus sündis 1875. aastal Virumaal, Põlula mõisas ilmselt Nurkse külas Kangru talus.
Kui Anton oli 10. aastane rändas ta koos vanematega lõunasse (Visu-Jaagupi personaliraamatus on sihtkohaks märgitud Suhhumi linn). Isa Madis oli siis 53-aastane ja ema Mai 51-aastane. Peale Antoni läksid vanematega kaasa veel vanem poeg 33-aastane vallaline Jaan ning tütred 21-aastane Miina, 13-aastane Mari ja 8-aastane Leena. Kaks poega: abielus olev Jüri ja vallaline Hans jäid kodumaale.
Kui Põlula mõisniku Hermann von Krause juures käidi dokumente välja võtmas oli see väljarändajaid manitsenud ja hoiatanud. Teda aga ei võetud kuulda, mida hiljem kahetseda tuli. 22. aprillil 1885 asus 10 vagunist koosnev väljarändajate ešelon Rakvere jaamast teele.
Tee oli pikk ja vaevaline ja raha oli vähe. Juba teel haigestuti, pärale jõudes ei kohanetud kliimaga, puhkesid taudid, keelt ei osatud –lausa rist ja viletsus. Antoni onu Indrek oma naise Tiiuga kellel polnud siis lapsi (kirikuraamatu järgi oli neil 1885.aastal 10-aastane tütar ja 14-aastane poeg ?) ja jagus raha pöördusid tagasi. Teel pidi Tiiu küll oma villase suurrätiku ära müüma kuid vaestena javaevatutena jõuti kodukülla tagasi. Madis oma suurema perega pidi jääma kohale. Jürgmisel kevadel 19. mail 1886 jõutigi uude kodukohta Karsi linna lähedal, kus asuti uut elu rajama ja kuhu kerkis Uus-Estonia asundus.
Varsti aga Mai ja Madis nimng ilmselt ja vanem poeg Jaan haigestusid ja surid. Lapsed kasvatas üles võõras perekond, kes lasid Antonil õppida fotograafiks ja tema õel Leenal (?) õmblejaks. (Ilmselt pidi see olema linnas Karsis või Suhhumis, sest külas fotograafi amet vaevalt õppimist tasus, siin võib olla tegemist segiajamisega, kuna 1920. aastate algul töötas Tallinnas päevapiltnikuna Antoni onu Hindreku poeg Karl Artus).
17. oktoobril 1918. jõudis Anton Artus Eestisse tagasi ja asus elama Tallinnas Juhkentali tänavas. Eesti kodakondsust ta ilmselt ei omandanud. Ilmselt oli ta tehasetööline (mitte fotograaf). Kahe aasta pärast 14. sept 1920 lahkus ta Eestis pöördudes tagasi Karsi, mis järgmise aasta märtsis läks ametlikult Türgi koosseisu.
Tallinnas oli Anton Artus märgitud vallalisena. 1920.aastate algul on aga ilmselt abielus, kuna Anton Artus´e pere oli üks kaheksast Karsi eesti külas elavast eesti perekonnast. Anton Artuse edaspidise saatuse kohta andmed puuduvad. Juhul kui tal oli lapsi võisid need kõige tõenäolisemalt 1960. aastatel välja rännata Saksamaale.
Mustafa Amil Artus oli 1960-61 Türgi justiitsminister. Kahtlemata polnud ta eesti Artus´te sugulane. Küll aga võib see viidata sellele, et Karsi eesti Artused pääsesid nimede türgistamise kampaaniast, kuna neil oli juba korralik türgi nimi.
Küll aga eestistasid 1930. aastate lõpul mitmed Eestis elavad Artused oma võõramaise (türgi või saksa , tegelikult algselt ilmselt keldi päritoluga nime): Aasla, Ardla, Raestu.


Kalmer

[fred.puss]

Kui ma õigesti mäletan, siis Eino Eduardi p Tubina raamatus "Teisal : heliloojalapse lugu" (Tallinn, 2000) on ka juttu Türgi eestlastest. Kuigi nähtavasti vist pigem hilisemast ajast kui küsitud, aga olgu see viide siin teema juures ka siis juba kirjas.

[leeni]

Olen koondanud siia andmebaasi kõik Uus-Estonias elanud isikud koos viidetega allikatele, kus nende kohta info leitud.
otsing https://kaukaasia.ajatunnetus.ee/andmek ... 3%BCla&q=1